Eessõna

Viimase kümne aasta jooksul on Iiri traditsiooniline kultuur tunginud märkimisväärselt, kui mitte Venemaa üldsuse massidesse, siis vähemalt „kitsasse ringi”. Ja kui see teema varem tekitas ainult ühe inimese keskmisele inimesele - Riverdance, nüüd sa ei suuda arvata, et vestluspartner on juba tantsukomplektid, või võib-olla tema lapsed võistlevad fashis esimese koha valguses.

See tähendab, et paljud teavad vähemalt, et iiri tantsimine võib olla väga erinev. Siiski ei ole kõigil kindel ettekujutus Iiri tantsutüüpide omavahelisest suhtest, kuid kõige populaarsem küsimus, mis on esitatud ükskõik millisele Iiri tantsuõpetajale, on: „Kas sa õpetad jiggingit?”. Lisaks toovad aeg-ajalt erinevates suundades (sotsiaalsed, spordi- ja näitustegelased) esinevad püüdlused, lähenemised ja eesmärgid erinevusi tekitada vaidlusi selle kohta, kelle Iiri tantsud on kõige Iiri.

Ma tahaksin rääkida Iiri tantsuelu üldise pildi visandist ning arusaamisest traditsioonist, mis on nüüd iga populaarse tantsu tüübi taga. Kuid enne, kui me räägime praegusest olukorrast, läheme kiiresti üle iiri tantsu ajaloost. Ta ei ole ainult selgelt näidanud, et "vähem tõelisi" tantse ei ole "rohkem tõelisi" iiri tantse, vaid ka hajutab mõningaid müüte, mida korratakse parema kasutusega väärikalt.

Iiri tantsu väga lühike ajalugu

Tegelikult ei ole iiri tantsu ajalugu, kuigi rikas ja dramaatiline, nii pikk, kui see võib tunduda. Igasugune kirjalik mainimine, mis võimaldab konkreetset vastust öelda “mida” ja “kuidas” iiri tantsimine minevikus, ilmneb mitte varem kui 18. sajandi alguses. On igasugune põhjus öelda, et tantsimine kunsti vormis ilmus ja levis Iirimaal palju varem (vähemalt XIVst ja tõenäolisemalt 9. sajandist), kuid mida need olid ja kuidas nad nägid, ei ole mingit teavet. Niisiis, kõik katsed näha Druidide riideid Kaley-tantsudes ja päikesekuulsuste kogumites on armas, kuid alusetu fantaasiate olemus (noh, see tähendab, et jällegi saate otsida juured, elemendid ja tüpoloogia, kuid me pole veel mingit otsest ühendust võtnud) me saame). Noh, “iidsed keldi tantsud” on ilmselt kaubanduslik, millel pole ajaloolise materjali poolest midagi ühist.

Kuid algusest kuni 18. sajandi keskpaigani algab Iiri tantsude elav dokumenteeritud elu, mis määras kindlaks nende tüüpide praeguse rikkuse ja mitmekesisuse. Praegu ilmub Iirimaal prantsuse quadrille ja prantsuse (vähemalt esimeses etapis) tantsu meistrid. Nii need kui ka teised, kes ei ole Iirimaal sündinud, harjuvad Emeraldi saarel ja muutusid nii palju, et nad muutusid Iiri kultuuri lahutamatuks ja heledaks osaks.

Quadrille, mis on läbinud olulisi muutusi muusika- ja tehnikaetappides, muutus nüüdseks seda, mida me nüüd teame Iiri komplektid . Väärib märkimist, et pärast seda, kui nad lõpuks muutusid “setideks”, st puhtalt Iiri tantsudeks (mis tõenäoliselt toimusid XVIII sajandi keskpaigaks ja lõpus), lakkasid nad enamasti vormi, tehnika ja elukeskkonna muutumist. Komplektid moodustasid “sotsiaalsete” tantsude peamise aluse, see tähendab, tantsud sotsialiseerumiseks, aja veetmiseks ja lõbutsemiseks. Erandiks on "konkurentsivõimeliste" komplektide käik, kuid see nõuab eraldi vestlust.

Tantsu meistrid tõid Iirimaa pinnasesse juba välja töötatud Euroopa koolitussüsteemi, mis on sammude, liikumiste ja tantsude salvestamise süsteem. Nad õpetasid peamiselt soolo- ja paaritantsu, pöörates erilist tähelepanu tehnikale, keha vormile jne. Tantsu meistrid tõstsid Iiri tantsijad poolvarbadesse ja hakkasid teadlikult leiutama uusi keerulisi liikumisi ja elemente, mille tulemusena luuakse traditsioon, mille tipp on kaasaegsed soolotantsud.

Veel üks omapärane nähtus Iiri tantsuelus oli väga vähetuntud enne 20. sajandi algust, Shan Nose (mitte segi ajada Shan Nose lauluga). Algselt oli Shan-Nose nii tantsustiil kui ka tantsukultuuri edastamise viis, mis ilmus Iirimaa lääneosas Connemara piirkonnas. Need on soolo tantsud, mis põhinevad põhimõtteliselt improvisatsioonil ja mida ei ole põhimõtteliselt õpetatud tänapäeva ajalooga. See, kes tahtis tantsida, vaatas teisi tantsijaid ja võttis liikumisi iseseisvalt.

Need kihid eksisteerisid rahumeelselt kuni 19. sajandi lõpuni - 20. sajandi alguseni, praktiliselt ilma ristumiseta, kui gaeli liiga juhtis tähelepanu tantsudele ja lõi peagi veel Iirimaa tantsukomisjoni (Coimisiún le Rincí Gaelacha), mis on endiselt olemas. Praegu loodi lisaks soolo-tantsu paaridele, komplektidele ja Shan-nosile suurte rühmatantsudega Keili. Aga üldiselt algas iiri tantsu "uus" ajalugu. Selles uues lugu ilmusid sertifitseeritud õpetajad ja organiseeritud koolid, kus lastele õpetati võtit ja soolo ning mis kõige tähtsam, arvukad võistlused - feshes. Sel hetkel sai Iiri tantsude konkurentsivõimeline komponent „ametlikuks“ ja mõnikord domineerivaks, muutes tantsud spordiks paljude jaoks. Ja XX sajandi jooksul hakkas tantsija keskmine vanus pidevalt langema, tehnika muutus keerulisemaks, reeglid ja formaalsused kordusid. Kuid enne kui ülemaailmne populaarsuse plahvatus oli veel kaugel.

Sulgudes märgime, et “autoriteetse” organi tekkimisega ilmus küsimus „mis on“ tõeline “iiri tantsimine ja esimesed katsed teha tantsu ajalugu, nimetada druidid ja haldjad eellastele jne. Selle tulemusena algas pikk, mõnikord koomiline, mõnikord traagiline vastasseis Kaylee-soologa ja setidega. Õnneks oli see vastasseis 20. sajandi 50-60ndate aastate lõpuks kuidagi ületatud ning nüüd ei mõelnud ükski täiskasvanud iiri mees, millised tantsud on „rohkem iiri”.

Järgmine verstapost, mis tõlgendas tantsud „uueks” ajastuks, oli Michael Flatley näitus, Riverdance ja seejärel Tantsu Lord. Just see edu kindlustas Iiri tantsude ülemaailmse populaarsuse ja tunnustuse. Nende projektide edukuses on oluline märkida mitmeid üksikasju: näituse populaarsus aitas iiri tantsul mitte ainult saada maailma nime, vaid andis ka tõsise tõuke riigi sisesele arengule. "Riverdance'i" solistid ja loojad Michael Flatley ja Gene Butler omasid mitmeid aastaid õpinguid nendes samades modernse stiilis koolides, kus "võitis" võistlusteks, ning näituse käivitamisega kordusid meistrivõistluste võitjad. Nende eduga näitasid nad, et Iiri tantsus osaleval lapsel on lisaks kahele standardile ka viisid - saada lapsepõlves huvitavaks harrastuseks õpetajaks või unustada.

Lisaks mõjutas näidend tantsu stiili ja tehnikat, põhjustades kiiruse, keerukuse ja meelelahutuse järjekordse kasvu. Ja muidugi inspireeris “Riverdance” paljusid andekaid ja mitte väga järgijaid, et luua omaenda erinevaid projekte, millest paljud on väga kaugel mis tahes (spordi-, sotsiaal-) traditsioonist.

Kokkuvõttes ja praeguse olukorra poole pöördudes tuleb rõhutada, et igat tüüpi iiri tantsul on suhteliselt pikk ajalugu. Seega ei ole küsimus, millised tantsud „tõeline iiri“ absoluutselt mõtet. Erinevused võivad ja peaksid olema otsitud teisest tasandist. Ja mida me räägime artikli teises osas.

saidile.